Eks ole üldiselt teada, et 1) varakal vallalisel mehel tingimata naist on vaja ja 2) Annikky loeb liiga vähe eestikeelset kirjandust. Eelmine aasta oli ses osas siiski pisut parem kui viimane dekaad üldiselt: loetu pealt saab kümne parima edetabeli ilusti kokku panna ja täitsa mitu teost jääb veel ülegi. Niisiis, rahva tungival nõudmisel (ehk siis umbes kaks inimest on küsinud) on allpool minu eelmisel aastal loetud eestikeelsed lemmikraamatud, suvalises järjekorras.

„Miniatuurid mälupõhjast“, Aino Pervik. Nüüd vaatan, et päris suvaline see järjekord ehk siiski pole, kuna Perviku minimälestused oli mu eelmise aasta lemmikteos Eesti kirjanike arvestuses, vähemalt proosas kindlasti. Selle raamatu mittelugemiseks pole ühegi vabandust, sest ta on õhuke ja ülilihtsas keeles. Kergekaaluline aga kindlasti mitte: on muljetavaldav, kui keegi suudab nii vähesega öelda nii palju elu, ajaloo, pere ja kasvamise kohta. Mind ka järjest enam huvitab, mida vanadel naistel öelda on ja paistab, et mida vanem, seda parem.

„Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte,“ Giedra Radvilavičiūtė. Kõige rohkem häid raamatuid lugesin eelmisel aastal augustikuus. Esiteks lugesin siis lihtsalt palju, nagu augustis ikka (20 raamatut?), aga teiseks seepärast, et võtsin siis ette ülieduka „naised tõlkes“ projekti. Kurdan ikka aeg-ajalt, kuidas pidev Anglo-Ameerika kirjanduse lugemine kisub tüütuks, aga süüdistada pole muidugi kedagi peale iseenda. Ühesõnaga, Radvilavičiūtė esseed või lühijutud (žanr on tal meelega ebamäärane) on sellele samasusele suurepärane vastumürk. Kommunismijärgne intellektuaalne igapäevamaagia? Tont teab, mis see on, aga kindlasti lugemist väärt.

„Võõrad lapsed“, Ljudmilla Ulitskaja. Veel lühivorme sellest naiste kuust. Ulitskaja jutud on, ma ütleks, see klassikaline „hea kirjandus“. Psühholoogiliselt usutav, emotsionaalselt mõjuv, keeleliselt muljetavaldav. Ja mõttega. Lugeda oli kohati ebamugav – Stalini-aegne Venemaa, laste raske elu – aga hea meel on, et lugesin.

„Hundi taltsutamine“, Kätlin Kaldmaa. See on viimane jutukogumik siin, ma luban. Kui ma enne vigisesin, et moodne Lääne kirjandus on kõik nii ühesugune (mis on tõsi, aga ühtlasi muidugi täielik jama, sest oleneb, mida lugeda), siis Kaldmaaga ma tihti mõtlen just teistpidi: et oi, näed, kirjutab nagu välismaal! Ja mulle ongi oluline, et Eestis oleks selliseid kosmopoliitselt kirjutavaid naisi, kelle teemad ja stiil toimiksid ka Londonis või New Yorgis. Mitte et tegevus neis kohtades toimuks, see toimub hoopis Eestis või Kreekas või Islandil. Aga Kaldmaa lugeja on nendes linnades olemas ja loeb muidu, ma ei tea, Daisy Johnsonit? Oli ainult üks jutt, mis mulle ei istunud, aga seevastu kolm, mis väga meeldisid.

„Suveraamat“, Tove Jansson. Sellest ma kirjutasin juba oma 2021. aasta absoluutsete lemmikute postituses ja ma ei oskagi väga miskit kosta. Kõik peaksid seda lugema. Ja kui ei meeldi, siis ei maksa mulle öelda.

„Vaimu paik“, Jaan Kaplinski. Tunnistan üles, ma lugesin seda pärast Kaplinski surma. Jah, muidugi oleks võinud varem, kuid ma olen temasse alati pisut kahtlustavalt suhtunud. „Vaimu paik“ oli aga tore lugemine küll, sellised vaiksed, intelligentsed mõtisklused, sekka kirjavahetus Tõnu Õnnepaluga (teine vaiksete, intelligentsete mõtiskluste meister). Need on muidu Ööülikooli loengud, aga kõige paremini on mul meeles lapsepõlvemälestus sellest, kuidas väike Jaan tahtis Siberisse saadetud saada, kuna see tundus nii põnev. Liigutav ja südantlõhestav.

„Armastusest ja teistest deemonitest“, Gabriel García Márquez. „Sada aastat üksildust“ oli mu nooruse üks suuri lemmikuid, aga millegipärast ei lugenud ma aastakümneid autorilt ühtki teist raamatut. Hirm pettuda? Ei tea. Kuigi „Armastusest ja teistest deemonitest“ ei ole just pääääris samas kategoorias kui mu ammune lemmik, on see ikkagi väga tegija raamat. Opulentne, võigas, sensuaalne, räpane, püha. Ja no täiesti hull. Mul see klassikute lugemine tuleb viimasel ajal väga raskelt, aga selliseid võib läbida küll.

„Paranemine“, Martin Algus. Ma ei oleks ise iialgi selle peale tulnud, et Alguse luulekogu ette võtta. Aga hea maitsega sõbrad lugesid ja kiitsid, nii et ma siis ostsin ka. Ja selgus, et ongi väga hea – mul on allergia selle vastu, kui ma tunnen lugedes, et keel on pingutatud, ebaloomulik. Alguse luules seda muret pole, kuigi keelekasutus on leidlik (see mõjub tihtipeale kunstlikult). Mis aga teeb sellest raamatust väga hea, mitte lihtsalt hea teose on selle emotsionaalne vahetus, aus vaade lapsepõlvele ja ema surmale.

„Sinine pojeng,“ Natalja Nekramatnaja. Nekramatnaja luule on karmim ja „koledam“ kui Alguse oma, aga hea sellegipoolest. Siin tuleb ka pisut rohkem pingutada ja keskenduda, et suuta tekstiga kaasa minna, aga parematel hetkedel tasub see kuhjaga ära. Soovitan neile, kes oleksid Lauri Räpi luulekogule Goodreadsis hea meelega nulli pannud.

„Liblikalend“, Age Oks, Doris Kareva, Stina Kase. Ma sain selle raamatu jõulukingiks ja mõtlesin, et pole päris minu tassike teed. Ja polnudki. Loomulikult, Oks on imeline talent, pildid on kaunid ja tekst kenasti kirjutet. Aga seda raamatut ma ei pannud nimekirja neil põhjustel, vaid meenutamaks sellest saadud õppetundi. Ma olin alati pidanud Oksa väga klassikaliseks baleriiniks, minu maitsele ehk pisut liiga „tavaliseks“ kunstnikuks, kelle elutee või mõtted mind väga ei huvitanud. Kuni ma lugesin „Liblikalennust“, kuidas ta avastas enda jaoks karjääri lõpupoole kaasaegse tantsu ja mida see tema jaoks tähendas. Mis tõestab veelkord, et pole vaja omada arvamusi teemadel, millest tuhkagi ei tea, ja eelarvamusi, mis  – lähemal vaatlusel – ei põhine absoluutselt mitte millelgi.

Ongi kümme täis. Mis teile 2021. aastal meeldis?

PS Paar raamatut on pildilt puudu, kuna need olid kas Brüsselis või muutusid nähtamatuks selleks ajaks, kui ma neid taga otsisin.